Võrdlev psühholoogia

Võrdlev psühholoogia ehk loomapsühholoogia on psühholoogia ja zooloogia piirialal paiknev teadus, mis uurib loomade käitumist ja kognitiivseid protsesse, mis viitavad eri liikide fülogeneetilisele ajaloole, kohanemise olulisusele ja käitumise arengule.

Selle valdkonna teadusuuringud käsitlevad paljusid küsimusi ning kasutavad mitmesuguseid meetodeid, uurimaks liikide käitumist putukatest primaatideni. Sageli arvatakse, et võrdlev psühholoogia käsitleb eelkõige liikidevahelisi võrdlusi, sealhulgas inimeste ja loomade vahelisi erinevusi. On uurijaid, kes arvavad, et otsene liikidevaheline võrdlus ei tohiks olla võrdleva psühholoogia keskmes ning keskendumine konkreetsele organismile, et tema käitumist mõista, on sama oluline kui mitte olulisem.

Donald Dewsbury uuris mitmete psühholoogide töid ja nende definitsioone ning järeldas, et võrdleva psühholoogia eesmärk on luua üldiseid printsiipe, mis keskenduvad põhjuslike seoste leidmisele.

Käitumisele kui konstruktile võrdleva psühholoogia kaudu lähenemine võimaldab hinnata käitumise eesmärki Niko Tinbergeni väljatöötatud nelja täiendava perspektiivi abil. Esmalt võib küsida, kui levinud on see käitumine eri liikide hulgas (s.t kui tavaline see käitumine on). Teiseks võib küsida, kuidas panustab see käitumine liigi jätkumisse (s.t kas käitumine tekib loomadel, kes toodavad rohkem järeltulijaid võrreldes loomadega, kellel sellist käitumist ei esine). Käitumise lõppeesmärkidega tegelevad teooriad põhinevad nendele kahele küsimusele antud vastustele. Kolmandaks, missugused mehhanismid on käitumisprotsessiga seotud (s.t missugused füsioloogilised, käitumuslikud ja keskkondlikud komponendid on käitumise tekkimiseks vajalikud ja piisavad)? Neljandaks, uurija võib küsida subjekti käitumise arengu kohta (s.t mis laadi õppimist ja sotsiaalseid kogemusi peab subjekt läbi elama, et teatud viisil käituda)? Teooriad, mis käsitlevad käitumise põhjuseid, põhinevad nende kahe küsimuse vastustel. Täpsema teabe saamiseks vt Tinbergeni neli küsimust

Ajalugu

Võrdleva psühholoogia mõiste tuli kasutusele 19. sajandi lõpul, kui George Romanes alustas tööd loomapsühholoogiaga, inspireerituna Charles Darwini uurimustest. Sellest sai tähtis akadeemiline teadusharu Edward Thorndike uuringute ja Ivan Pavlovi tingitud käitumise uurimisega.

Algselt kasutati võrdlevat psühholoogiat katseloomadel, et leida bioloogiliste organismide käitumise põhitõdesid, mida rakendada ka inimestel. Huvi loomade sotsiaalse käitumise vastu on alati olnud võrdleva psühholoogia väiksem osa, kuigi Thorleif Schjelderup-Ebbe kanade sotsiaalse domineerivuse uuringud, pannes aluse "nokkimisjärjekorra" (pecking order) mõistele, oli tähtsaks panuseks sellel alal.

Varaseimad tööd sipelgate sotsiaalsest organiseerumisest ning loomade kommunikatsioonist ja psühholoogiast on kirjutatud al-Jahizi poolt, kes oli 9. sajandi teadlane ning kes kirjutas nendel teemadel mitmeid töid. 11. sajandi afroaraabia kirjanik Ibn al-Haytham (Alhazen) kirjutas traktaadi "Meloodiate mõjust loomade hingele", mis käsitles muusika mõjusid loomadele. Al-Haytham demonstreeris selles traktaadis, kuidas kaameli liikumiskiirust võib muusika kasutamisega nii kiirendada kui ka pidurdada; ta toob ka teisi näiteid muusika mõjust loomade käitumisele. Ta eksperimenteeris ka hobuste, lindude ja roomajatega. 19. sajandil jätkasid paljud läänemaailma teadlased uskumist, et muusika on ainuüksi inimpopulatsiooni nähtus, kuid eksperimendid alates tollest ajast on õigustanud Ibn al-Haythami vaadet, et muusikal on tõepoolest loomadele mõju.

Charles Darwin oli võrdleva psühholoogia loomise keskmes; on arvatud, et psühholoogiast tuleks rääkida kahes osas: (1) psühholoogia enne ja (2) pärast Darwinit, sest Darwini panus psühholoogiase oli niivõrd suure mõjuga. Darwini teooria viis mitmete hüpoteesideni, millest üks oli, et tegurid, mis eraldavad inimest teistest liikidest, näiteks kõrgemad vaimsed, moraalsed ja spirituaalsed võimed, võivad alluda evolutsioonilistele printsiipidele. Vastuseks jõulisele darvinismivastasusele oli "anekdootlik liikumine", mida juhtis George Romanes, kes püüdis näidata, et loomadel on elementaarne inimmõistus. Romanes on tuntud enda töö kahe põhilise vea poolest: tema keskendumine anekdootlikele vaatlustele ja kinnitumine antropomorfismile.

19. sajandi lõpus oli veel mitmeid teadlasi, kelle töö oli samuti väga suure mõjuga. Douglas Alexander Spalding oli mees, keda kutsuti "esimeseks eksperimentaalbioloogiks" ning kes töötas peamiselt lindudega: ta uuris instinkte, märkide jätmist ning visuaalset ja auditoorset arengut. Jacques Loeb rõhutas käitumise objektiivse uurimise tähtsust, Sir John Lubbock oli esimene, kes kasutas õppimise uurimiseks labürinte ja puslet, ning Conwy Lloyd Morganit peetakse esimeseks etoloogiks.

Võrdleva psühholoogia pika ajaloo jooksul on mitu korda proovitud seda muuta distsiplineeritumaks lähenemiseks, milles uuritaks eri liike sarnaste meetoditega ning tulemusi tõlgendataks eri liikide fülogeneetilistele või ökoloogilistele taustadele toetudes. Käitumuslik ökoloogia andis 1970. aastatel tugeva teadmistebaasi, millele vastukaaluks tõeline võrdlev psühholoogia võiks areneda. Kahjuks on laiem termini "võrdlev psühholoogia" ja selle tähenduse kasutamine ühiskonda ja akadeemiliste väljaannete pealkirjadesse kinnistunud, rääkimata teistele psühholoogia suundadele keskendunud psühholoogide arusaamadest. Seega ei kao see märgistus või valesti mõistmine täielikult mitte kunagi.

Püsiv küsimus, millega võrdlevad psühholoogid on tegelenud, on eri loomaliikide suhteline intelligentsus. Mõningad varajased katsed tõeliselt võrdlevas psühholoogias hindasid, kui hästi suudavad eri liikide esindajad erinevaid ülesandeid selgeks õppida, kuid tagasivaatavalt võib näha, et need ülesanded ei olnud piisavalt keerukad ning ei analüüsitud erinevate ülesannete nõudmisi ega võrreldud valitud liike. Kuigi termini "intelligentsus" definitsioon võrdlevas psühholoogias on tugevalt mõjutatud antopomorfismist ja keskendub konkreetsetele ülesannetele, keerulistele probleemidele, õppimise ümberpööramisele, õppimise tüüpidele ja vaheldumisele, esineb siiski rohkelt praktilisi ja teoreetilisi probleeme. Kirjanduses on "intelligentsus" defineeritud kui mis tahes, mis on inimese jõudlusele kõige lähemal ning mis ignoreerib käitumisi, mida inimene tavaliselt ei suuda. Täpsemalt, võrdlevad uurijad maadlevad probleemidega, mis on seotud individuaalsete erinevustega, motivatsiooni ja tugevuse erinevustega, sensoorsete funktsioonide erinevustega, motoorse mahutavuse erinevusega ja liigiomase valmisolekuga (s.t mõned liigid on rohkem arenenud ning suudavad omandada ühte tüüpi käitumisi kiiremini kui teisi).

Võrdlev psühholoogia ja võrdlev meetod

Otseselt rääkides peaks võrdlev psühholoogia sisaldama võrdlevat meetodit, milles sarnaseid uuringuid tehakse eri loomaliikidega ja tulemused tõlgendatakse fülogeneetilise või ökoloogilise tausta tingimustes.

Võrdleva psühholoogia pika ajaloo jooksul on tehtud korduvad katsed, et peale sundida veel korrastatumat lähenemist, eriti etoloogia tõusuajal 20. sajandi keskpaigas. 1970. aastatel andis käitumisökoloogia veel tugevama aluse sellele, mida võrdlev psühholoogia võib arendada.

Püsiv küsimus võrdlevate psühholoogide ees on olnud loomaliikide intelligentsuse suhtelisus. Palju katseid on olnud seletamaks, et see ei ole hea küsimus, kuid see ei kao. Tõepoolest, mõned varased katsed võrdleva psühholoogia alal põhinesid sellel, kuidas liigid õpivad eri ülesandeid. Need katsed nurjusid. Tagantjärele võib öelda, et nad ei olnud piisavalt keerulised, isegi mitte ülesannete analüüsi nõudlused ega liigivalikud. Hilisemad võrdlemisuuringud on olnud edukamad.

Uuritud liigid

Psühholoogid on uurinud suurt hulka liike. Siiski on sellel alal domineerinud liikide arv väike. Pavlov kasutas koeri; kuigi neid on uuritud palju, ei ole neid uuritud täielikult (tehtud on spetsiifilisi uuringuid ja eksperimente). Kasvav huvi loomade ebanormaalse käitumise vastu on viinud uurimised taas koduloomade juurde. Thorndike kasutas kasse, kuid Ameerika võrdlevad psühholoogid läksid kiiresti üle rottidele, kes on jäänud muutumatuks uurimisobjektiks alates 20. sajandi esimesest poolest.

Burrhus Frederic Skinner tutvustas uurimisobjektina tuvisid, ning tuvid on jäänud mõnel alal oluliseks uurimisobjektiks siiani. Alati on olnud huvi primaatide uurimise vastu; tähtis panus sotsiaal- ja arengupsühholoogiasse oli Harry Harlow' uuringutel, kus ta uuris ema kaotuse mõju ahvidel ning vanemate vahetamise uuringutes on leitud sarnasusi imikute ja ahvipoegade vahel. Kellogg ja Kellogg (1933) uurisid pärilikkuse ja keskkonna mõju noortel primaatidel. Nad leidsid, et inimeste lapsendatud šimpans Gua tundis inimesed paremini ära eelkõige nende lõhna ja riiete järgi ning uurija Kelloggi poeg Donald tundis inimesed ära eelkõige nende nägude järgi. Uuring kestis vaid üheksa kuud ning lõppes pärast seda, kui laps hakkas Gua hääli imiteerima. Huvi primaatide uurimise vastu on suurenenud ka tänu loomade teadmiste uurimisele.

On võrreldud ka mitteinimesest primaatide keele arengut võrreldes inimeste keele arenguga. Näiteks Gardner (1967) õpetas edukalt emasšimpansile Washoele selgeks 350 sõna Ameerika viipekeeles. Washoe andis osa oma viipekeeleoskusest edasi oma lapsendatud järeltulijale Loulisele. Kriitika selle eksperimendi suhtes keskendub peamiselt küsimusele, kas Washoe üldse aru sai, millist informatsiooni ta viipekeeles sai või edastas. Ta võis kasutada viipekeelemärke, et saada selle eest tasu (näiteks toitu või mänguasja). Teistes uuringutes on jõutud järeldusele, et ahvlased ei mõista keelelist sisendit, kuid võivad ise tähendust ette kujutada. On teada, et kõik suured ahvid on võimelised edasi andma kõikvõimalikku sümboolikat.

Loomi, keda on arvatud olevat intelligentsed, on samuti järk-järgult rohkem uuritud. Näiteks varesed, papagoid (eriti Aafrika hall papagoi) ja delfiinid.

Loomade teadmised

1980. aastatest on võrdlev psühholoogia läbi teinud pöördelise muutuse algtõdedes. Selmet otsida loomade käitumise põhimõtteid inimkäitumise seletamiseks, on võrdlevad psühholoogid hakanud loomade uurimiseks kasutama põhimõtteid, mis on kujunenud inimteadmiste uurimisel. See on viinud märkimisväärsete edasijõudmisteni meie arusaamas loomade mälu, probleemilahendamisoskuste ning teiste kognitiivsete võimete kohta.

Häired loomade käitumises

Tänapäeval tuntakse loomade psühholoogilist seisundit kui tähtsat osa nende elutingimustes kodustamises või vangistuses. Tavalised käitumishäired vangistuses olevate või lemmikloomade seas on stimulatsiooni puudumine, sobimatu stimulatsioon või ülestimuleerimine. Need tingimused võivad viia häire, ettearvamatu ja tahtmatu käitumiseni ning mõnikord isegi psüühiliste sümptomite või haigusteni. Näiteks rottidel, kes on pandud pikaks ajaks valju muusika kätte, areneb tahtmatu käitumine, mida saab võrrelda inimeste psühhoosiga.

Koerte käitumine alastimuleerituse puhul sõltub väga palju koera tõust ja individuaalse looma iseloomust. Näiteks laikad rikuvad täielikult aiad ja majad, kui nad ei saa piisavalt aktiivsust. Koerad on vastuvõtlikud ka psühholoogilisele kahjustusele, kui nende peal vägivalda kasutatakse. Kui neid koheldakse väga halvasti, võivad nad ohtlikuks muutuda. Süstemaatiline loomade käitumishäirete uurimine põhinebki loomapsühholoogia uuringutel, kaasates ka tingliku ja vahenditega uuringud, kuid ka etoloogilised uuringud loomuliku käitumise kohta. Igatahes, vähemalt sarnaste koduloomade puhul aitab kaasa kogemus, mis on tulnud pikaajalisest loomadega töötamisest.

Kirjandus

• Konstantin Ramul "Loomapsühholoogia" Tallinn, 1972